Kui ma rasedaks jäin olin ma kindel, et sünnitan Pelgulinna sünnitusmajas. Esiti kuna ma olin seal arvel ja viimased 8 aastat ka naistearsti just seal külastanud. Teiseks oli see algselt ka mu mehe soov, kuna tema teised lapsed olid ilmavalgust näinud seal, kuigi ta ei meenutanud seda haiglat just kõige positiivsemas valguses. Samas minu jaoks oli just Pelgulinna sünnitusmaja selline turvatsoon, sest teadsin täpselt kuhu seal minna tuleb ja kus mis asub. Teiste haiglatega olin ma vähem kursis.
Raseduse kulgedes aga hakkasin kahtlema, kas see on ikka haigla, mida usaldan. Loomulikult kokkuvõttes ei ole vahet kus haiglas sünnitada, sest kui kodus just sünnitust ei plaani, siis tuleb üks haigla välja valida. Küll aga on mul paar sõbrannat, kes Pelgulinna sünnitusmaja väga ei soovita ja seda põhjusega. Esimene sõbranna saadeti tilkuvate lootevetega mitu korda koju tagasi ning öeldi iga kord et tulgu siis kui midagi toimuma hakkab. Nagu mismõttes ?!? Ja lõpuks oligi tal selline situatsioon et oleks peaaegu oma pojast ilma jäänud ja teine sõbranna kannatas samuti ebameeldiva suhtumise all sealselt personalilt. Nimelt haigla minnes oli tal 2cm avatust ja 17 tundi hiljem täpselt sama seis. Jah valud olid ja epiduraali sai ka aga ometigi oleks pidanud haigla personal aru saama, et kui veed on tulnud ja 17 tundi hiljem mingit sünnitegevust pole, siis tuleb kas ergutada sünnitegevust või teha keiser. Lõpuks kui sealt edasi oli veel mõni tund läinud, avastati et beebi end enam nii hàsti ei tunne ja tehti erakorraline keiser. Ja pärast targutati takka, et kuna lapsel oli nabanöör nii kaela kui ka kere ümber, siis ega ta ise poleks sündinudki. Neid lugusid on veel aga peale selliseid situatsioone hakkab kaduma usaldus kollektiivi vastu. Kuid eks see oleneb muidugi ka, kes tööl parasjagu on. See on lihtsalt minu arvamus ja mõtted asjast.
Igatahes poolde rasedusse jõudes olin kahevahel- kas Ida- Tallinna keskhaigla või Kuressaare haigla. Ida- Tallinn seepärast, et sealt ma polnud senini kuulnud midagi halba vaid pigem ainult kiidusõnu ja Kuressaare kuna ma ise olen sealt pärit ja tekkis mõte, et äkki seal ollakse hoolivamad, kuna on vähem sünnitajaid. Seega otsustasime mehega, et laseme lapsel ise valida kummas haiglas ta sündida soovib. Valida just selles mõttes, et pendeldasime nagunii viimasel raseduskuul kogu aeg Saaremaa ja mandri vahet ja asjad olid ka kogu aeg kaasas igaks juhuks, seega meil polnud vahet, kummas haiglas tibu sündida otsustab.
Tähtajaks oli meile algselt öeldud 2.05.18, kuid ma olin arvestanud, et poiss sünnib juba aprilli lõpus. Seda seepärast, et esimestes ultrahelides ennustati mulle suurt last ning ka minu mehe teised lapsed olid sündides ùle 4 kilo. Siis saigi mind 2. Aprilliks saadetud arsti vastuvõtule, et too otsustaks mis teha, kui ultraheli endiselt suurt last näitab. Arstil olles oligi nii, et poiss oli raskem kui peaks ja öeldi, et kui aprilli lõpuks ise ära ei sünni, saan saatekirja esilekutsumiseks. Uus aeg arstile määrati 25.04.18. Nii ma siis kodus tiksusin ja ootasin kas poja hakkab välja piiluma ise või mitte. Ja loomulikult olin ma end juba valmistanud selleks, et peale järgmist visiiti juba kohtume pisikesega.
Siiski ei läinud kõik nii nagu algselt räägitud sai. Järgmisel arsti visiidil oli arst umbes seda nägu nagu näeks mind esimest korda. Ei ta mäletanud midagi eelmise korra vestlusest ja polnud seda ka üles märgitud kuskile, et jäi kokkulepe esilekutsumiseks. Nagu oleks ma selle ise oma peas välja mõelnud. Nojah… oli siis nii et tehti uuesti ultraheli, mis näitas poisi parameetriteks 49cm ja kaaluks 3700. Öeldi et kõik on normaalne ja mingit esilekutsumist pole vaja. Mina aga olin meganärvis, kuna terve raseduse olin siit ja sealt kuulnud, et tuleb suur laps jne. Loomulikult oli minu jaoks tähtis nii lapse heaolu kui ka see, et ma ise päris ribadeks poleks peale sünnitust. Igatahes uueks visiidi ajaks sain 1 päeva peale tähtaega, milleks oli kuupäevaliselt 3.05.18. Loomulikult lootsin sisimas, et ma sinna enam ei jõuaks.
Siiski otsustas poiss, et tema tahab veel emme kõhus mõnuleda ja ei mõtelnudki välja tulemise peale. Kuigi oma meelest ma isegi tundsin vahepeal juba libavalusid. Samas tagasi mõeldes võis mo puhul see olla psühholoogiline, sest alates aprilli keskpaigast olin tibu oodanud. Tähtaja päeval polnud mul samuti vähimatki tunnet sünnitama hakkamisest. Olin muidugi selleks ajaks kõik nipid ja trikid, mida soovitatakse järgi proovinud aga nagu aimata võib, ei mõjunud neist ükski. Seega vana hea tõde- laps sünnib siis kui ta on selleks valmis. Aga jah… tähtaja päev läks täpselt samamoodi mööda nagu kõik teised ootusrikkad päevad.
Arstile minnes oli kõik sama, parameetrid samad ja jutt ka. Ei mingit esilekutsumist ega midagi. Ja nii ka järgmisel visiidil nädala pärast. Selleks ajaks oli mul tiksunud juba 41 rasedusnädal ja olin üsna nördinud ja väsinud rase olemisest. Aga seekord palusin ma ise saatekirja esilekutsumiseks. Arst muidugi ei tahtnud seda anda aga minu hirm suure lapse ees ja selle ees, et äkki tehakse keiser, oli suur. Nimelt olin ma pähe võtnud, et tahan kindlasti ise sünnitada aga tagantjärele mõeldes oleksin hea meelega keisri vist valinud, sest ega need kes pole ise sünnitanud ei tea tegelikult kui jube see kogemus olla võib. Aga suure lunimise peale sain saatekirja järgmiseks päevaks esilekutsumiseks, kuid arst ka mainis et seda ei pruugita rahuldada. Kuid kuna too päev oli poisi KTG samuti korrast ära ja paluti järgmine päev uut tegema minna, siis salamisi lootsin et ju nad mu ikka sisse ka siis haigla jätavad.
Samal õhtul sõitsime mehega Saaremaale ja hommikul läksin Kuressaare haiglasse uut KTG d tegema. Esilekutsumise saatekiri oli mul samuti näpus aga peale KTG tegemist öeldi mulle, et mingu ma koju. Arvata võib, et see valmistas mulle pehmelt öeldes pettumuse aga ega ma midagi teha saanud. See oli neljapàev kui käisin ja öeldi et kui esmaspäevaks pole sünnitegevus pihta hakanud, siis tulgu ma uuesti ja siis vaatavad. Esiti tekkis mul küsimus, et mida neil siis vaadata on kui selleks ajaks oleks ma olnud juba 41+5 nädalat rase; et siis peaksid nad ometi esile kutsuma hakkama?!? Aga nagu ma hiljem kuskilt foorumist lugesin, siis lastakse lausa 43 nädalani mõnel kanda. Ma igatahes üks nendest olla ei tahtnud, sest ega beebile see liiga palju üle kandmine ka teab mis head ei tee. Aga KTG sse pidin ikka minema 2 päeva pärast. Kontrollimaks et kõik ikka okei oleks. Kui ma omale dopplerit poleks raseduse alguses soetanud, oleksin ilmselt juba hulluks läinud ja üle päeva EMO s istunud, sest poiss liigutas mul vähe ja eks mul olid omad põhjendatud hirmud samuti.
Peale toda päeva leppisime mehega kokku, et laupäeval käin KTG s ära Saaremaal ja siis pühapäeval lähme tagasi mandrile ja esmaspäeval suundun juba välja valitud Tallinna haiglasse oma esilekutsumise saatekirjaga. Salamisi lootsin siiski, et seda saatekirja vaja ei läheks ja poja ise ikka otsustaks märku andma hakata. Reedel ütlesin mehele, et ma tahaks spasse minna veel korraks lõõgastuma, sest tont teab kunas jälle saab. Mõeldud tehtud – läksime Georg Ots SPA hotelli. Seal saunatasime ja sulistasime basseinis mõnuga, et jumala eest see laps tulema hakkaks. Just nimelt sulistasime, sest ma kahjuks ujuda ei oska. Peale 3 tundi lõõgastumist, võtsime suuna tagasi mu ema koju, et grillida ja hommikuks välja puhata, kui uuesti KTG sse vaja tulla on.
Laupäeva hommikul, 12.05.18, ärkasin kella 10 paiku ja tundsin, et seal allpool pole kõik päris nii nagu peab. Natukene liiga märg oli ja ilmselgelt polnud ma püksi teinud. Seega läksin vetsu, et aru saada mis värk lahti on. Ise lootsin, et oleks looteveed aga samas kindel ma polnud, sest ma olin kuulnud, et need tulevad suure lahinaga alati ära ja sellest pole võimalik mitte aru saada. Igatahes umbes tund peale ärkamist pidin sideme alla panema, sest midagi kogu aeg tilkus. Hakkasin aina rohkem veenduma, et tegu on siiski looteveega aga samas endiselt kindel polnud. Mees puhastas samal ajal õues autot, et pühapäeval tagasi mandrile sõita.
Kui autost uut sidet võtma läksin (haiglakotist, mis asus autos) otsustasin tallegi mainida oma kahtlusi. Ega tema osanudki selle peale midagi kosta, kui et nojah kui nii siis nii. Teistele pereliikmetele ei öelnud ma otseselt midagi aga eks nad vist said aru ilma mainimatagi. Küll aga helistasin ma oma heale sõbrannale ja õele ning seletasin neile olukorda ja küsisin nõu. Mõlemad siiski olid arvamusel, et tegu on looteveega ja ei millegi muuga. Kuna nagunii pidime Kuressaare haigla minema, siis ma väga ei muretsenud. Haiglasse jõudes ütlesin kohe ämmaemandale, et arvatavasti veed mul jooksevad. Ta küsis mult igasugu spetsiifilisi küsimusi, mille peale ma ausalt ei osanud midagi vastata. Igatahes oli ta väga skeptiline uskumaks, et mul tõesti veed tilguvad.
Eks ta siis otsustas mu enne KTG tegemist üle vaadata ja selguski, et looteveed on tilkuma hakanud. KTG oli samuti korras ja mul paluti tagasi tulla õhtul kell 21. Et siis pidavat tehtama mingid analüüsid ja kui valud pole selleks ajaks alanud, siis hakatakse esile kutsuma. Oh seda õnnetunnet, mis mind sel hetkel valdas. Oleks ma vaid teadnud , kui valus asi see sünnitus tegelikult on- vähemalt minu jaoks oli. Samas meenus mulle, et mees oli mõned nädalad enne poja sündi naljatlenud, et raudselt sünnib emadepäevaks. Ja noh… selleks hetkeks oli teada tõsiasi, et emadepäevaks olen ma nagunii juba ema. Veel oli mees muidugi nalja teinud ka selle üle, et kindlasti sünnib 13 kuupäeval, et tahab perekonda sobituda. Nimelt mu õel on 2 last, kes mõlemad on sündinud 13. Kuupäeval ja see on meie peres nii öelda inside joke.
Läksime haiglast jällegi ema koju, et aega parajaks teha ja õhtul tagasi tulla. Ma tilkusin rõõmsalt edasi ja lootsin et need kurikuulsad sünnitusvalud endast ka märku andma hakkasid. Loomulikult ei olnud mul kuni õhtuni peale nirisevate vete häda midagi. Haiglasse tagasi jõudes oli personal küll vahetunud, kuid nad teadsid et ma pidin tulema. Aga mind üllatas, et mingeid proove või analüüse mult küll ei võetud, nagu hommikune ämmaemand oli lubanud. Jah, läbivaatus tehti ja öeldi, et 4cm on avatust aga see oli ka kõik. Anti meile peretuba ja öeldi, et minge magama ja hommikul vaatame edasi. Sättisime mehega end peretoas sisse ja veidi pettunult jäin magama. Aa.. vahepeal tehti ikka KTG ka uuesti ja pandi ka AB jooksma, et vältida infektsioone, kuna looteveed tilkusid.
Öö möödus rahulikult ja ka hommikul ärgates olin pettunud, et mul ikka mingit sünnitegevust pole. Tundsin, et enam ei nirise ka midagi ja hakkasin murelikuks minema. Eks see on see, kui on liiga palju aega Googles istuda ja uurida mis ja kus ja kes. Pool üheksast kutsus arst mind läbivaatusele ja ühtlasi venitas emakakaela veidi, et stimuleerida sünnitegevuse algust. Päris valus protseduur peaks mainima. Peale seda öeldi mulle, et puhaku ma nüüd paar tundi, et siis vaatame edasi. Ma làksin rõõmsalt palatisse tagasi ja ütlesin mehele, et magan veel natukse, kuni arstid kontrollima tulevad.
Sain ma vaevalt voodisse, kui tundsin meeletut valusööstu. Ma ei saanudki aru kumb rohkem valutas- kas selg või kõht. Mäletan, et valu oli juba siis minu jaoks nii meeletu, et hakkasin nutma ja end krampi ja kägara tõmbama. Ma ei olnud mingeid koolitusi rasedatele võtnud ega uurinud kuidas ja mismoodi valude ja muu jamaga hakkama saada. Ma arvasin alati, et ah mis see siis ära pole ja ega ma küll ei hakka seal uutama ja aatama ja muud tsirkust tegema- sünnitan vaikselt ära ja asi tehtud. Jah… oh mind lollikest, ma ütleks. Mees muidugi ehmus ja hakkas uurima, mis mul juhtus. Läbi nutu ütlesin, et nüüd hakkab pihta vast ja kui need on alles alguse valud, siis ma suren ära ennem kui sünnitan. Ma ei jõudnud esimesest valust toibudagi kui juba tundsin et tuleb uus valuhoog. Nii ma siis nutsin ja oigasin ja uutasin, mõeldes kogu aeg sellele, et aina hullemaks läheb ja kuidas ma sellest küll elusalt välja tulen.
Mingil hetkel palusin mehel kellalt jälgida, palju tuhude vahe on, et ise ka asjast sotti saada. Vahe oli 3 minutit, mis tähendab seda et kui tavaliselt hakkavad valud iga 10-15 minuti takka ja kehal on aega harjuda ja ette end sünnitegevuseks valmistada, siis mul jäi see aeg üsna üürikeseks.Ma olin igatahes iga valuga järjest enam paanikas ja šokis, et ei osanudki enam miskit teha kui hüsteeriliselt nutta. Kuna ajataju oli mul selleks hetkeks juba kadunud, ei teadnud ma palju aega ma valutasin ennem kui mind kontrollima tuldi. Igatahes mingil ajahetkel tuli ämmakas sisse küsimusega, et mis ma siin karjun niisama. Nojah…. mismõttes niisama ?!? Eks igaühe sünnitus ja valulävi on erinev!!! Tema jah ei uskunud, et ma sünnitama varsti hakkan, sest möödas oli vaid vaevalt tunnike. Ma ei mäleta ka täpselt mis see ämmaemand seal jorises, igatahes palus ta mehel tuletada mulle valu ajal meelde hingata.
Jah, ennem sünnitust ma naersin selle üle, et kuidas saab kellelgi ununeda hingamine ja mis see siis uutada pole seal valude ajal aga tagantjärele mõtlen, et nii loll ikka olin. Naiivne oli arvata, et mulle pole küll vaja kuskilt mingeid kursusi ja õpetussõnu, sest ma olen ju Saare naine ja saan ise hakkama kõigega. Mingil hetkel tuli arst palatisse ja pani KTG aparaadi mulle peale. Ja siis läks järsku kiireks- valud olid juba iga 1.5 minuti tagant ja mind käsutati sünnitustuppa. Kuna mul oli ikka megavalus ja olin parajalt šokis nii kiirest sünnitegevusest, siis oli korralik katsumus sinna koridori lõpus asuvasse sünnitustuppa saada.
Aga sinna ma sain ja viskasin end kohe voodile pikali, sest mul oli nii mugavam olla. Siis hakkasid ämmaemand ja arst mulle ajama, et tulgu ma ikka püsti jne. Aga mul oli ainus sobiv asend pikali voodis, padi jalgade vahel. Ja ma olen arvamusel, et ikka sünnitaja otsustab kuidas tal kõige mugavam on. Kuna aga nad ei jätnud jonni, siis aeti mind voodist püsti ja kästi järil seista. Vot see oli minu jaoks väljakannatamatult jube kogemus. Mina ei tea kuidas mõned ütlevad, et oleks nagu sital käinud või et saavad orgasmi sel ajal. Mo jaoks olid need valud midagi kirjeldamatut ja nii kohutavat, et mul kadus igasugune eluisu ära. Otsustasin et ma sinna püsti seisma küll ei kavatse jääda ja viskasin end vannituppa põrandale pikali. Eks ma kogu selle möödunud 1.5 tundi karjusin ka valude ajal meeletult. Lausa nii, et ämmaemand ütles mulle mitmeid kordi, et olgu ma vait ja ega ma loomaaias pole, et sedasi lõugan ja loomahääli teen. Okei, tagantjärgi on see naljakas meenutamiseks aga samas nii esmasünnitajale ikka ei öelda. Teised ei saa öelda kui valus mul sel hetkel oli või polnud. Ja ju siis mul oli hea end sedasi välja elada, kui isegi valuhoos omaenda juukseid peas tirisin. Minu jaoks oligi see nii kohutavalt valus, et ma lootsin tõepoolest sel hetkel kuuli pähe saada. Kuna nad mind kaua vetsus olla ei lubanud ja üsna kiirelt tagasi püsti ajama hakkasid. Lausetega, et ega me passiivsünnitust ei tee, et meil ikka aktiivsünnitus- no mida iganes. Ma endiselt otsustan ikka ise kusmoodi ja mismoodi ma sünnitada tahan. Palusin siis end dušši alla, kuid öeldi et juba liiga hilja ja oleks algul pidanud minema. Nagu mida?!? Okei ma saan aru et nüüdseks oli hilja, aga millal algul ma oleksin sinna dušši alla läinud kui arsti läbivaatusest oli möödas vaid 2 tundi ja ma juba siruli maas sünnitustoas, valud iga 1 minuti tagant.
Siis tuli arst ja kamandas mu tagasi pikali, jutuga et hakkame pressima nüüd.Oma peas olin selgeks saanud vaid selle, et pressida tuleb nii nagu kakaks. Loomulikult pressisin alguses ikka kuidagi valesti, ei teagi miks. Ju ma ei osanud kohe alguses aru saada mis asi see press on. Igatahes pressisin ja pressisin ja palusin valuvaigistit, sest kõik tulitas ja mul oli tunne, et ma päriselt ka annan otsad. Vastuseks sain, et neil pole valuvaigistit ja pole mul midagi vaja, sest kõik naised on läbi aegade ilma hakkama saanud. Jah on küll aga vanasti paljud naised ja ka lapsed surid samuti sünnitusel. Ära hakkab juba tüütama selline suhtumine, sest eeskätt peaks ikka arvestama sellega, mida sünnitaja soovib. Muidugi ega ma ju ei teadnud ka Kuressaarde sünnitama minnes, et seal mitte mingit valuvaigisti varianti pakkuda pole sünnitajale. Selles osas olen ise süüdi, et end paremini kurssi ei viinud. Suure lunimise peale sain veeni mingi väidetava valuvaigisti. Aga ma ei oska kommenteerida kas see oli päriselt ka valuvaigisti või mingi muu jama. Epiduraali ma ehk tegelikult polekski tahtnud aga naerugaasi ja vanni oleks võib-olla ära proovinud. Aga Kuressaares pole ka vanni sünnitamiseks. Igastahes ma olin lõpuks nii läbi, et ei suutnud enam pressida ka. Kogu sünnituse aja hoidsin silmad kinni, sest mul oli nii mugav. Aga neile see ei sobinud ja üsna palju hurjutasid mind, et ikka silmad lahti hoiaksin. Aga mo jaoks oli tol hetkel ruumis olev Valgus silmadele nii valus ja ebamugav, et silmad kinni olek oli kõige mugavam. Ajataju oli mul täiesti kadunud ja tundus, et möödunud on mitmeid tunde ja tunneli lõpus valgust ei paista. Siis aga kuulsin arsti ja ämmaemandaid omavahel arutlemas kaua veel minna võib ja arst siis ütles, et ta loodab kolme pressiga lapse ikka kätte saada. Peale seda lauset sain ma oma jõu tagasi ja mõtlesin, et teen need kolm pressi lihtsalt ära ja saan vaevast lahti. Loomulikult kogu selle pressimise ja valutamise aja palusin, et nad keisri teeks. Tagantjärgi on siiski hea, et ikka ise sünnitasin, sest see kogemus on ikka midagi muud ja tõelisem kui keiser. Keiser oleks muidugi selles suhtes lihtsam olnud, et oleks valudest kiiremini pääsenud ja poleks lõhki rebitud sealt alt. Kokku oli 4 inimest minu sünnituse juures, kaks ämmaemandat aitasid mul jalgu hoida ja arst askeldas seal allpool. Kui ma enne sünnitust pabistasin et mis saab siis kui ma end täis pissin või kakan, siis sel hetkel oli mul jumala poogen kas ja mis mul sealt välja tuleb, peaasi et vaevast lahti saaksin.
Loomulikult lubasin ka selle kõige vahepeal, et ma mitte kunagi enam ei sünnita ühtegi last siia ilma. Selle peale kogu personal ilmselgelt naeris ja ütlesid, et seda juttu on nad ennemgi kuulnud aga ikka samu inimesi uuesti kohanud.Esimene küsimus peale poisi sündi oli miks ta ei karju. Jah… ma olin kogu elu arusaamal, et lapsed sünnivad röökides. Aga tuleb välja, et see pole alati reegliks. Arst vastas, et oota natuke, puhastame ta ära ja küll ta karjuma hakkab. Selle peale ma rahuneksin ja hakkasin ootama edasisi toiminguid. Parameetreid kirja pannes öeldi, et poja on 52 cm pikk ja 3790 kg. Sündis 13.05.18- emadepäeval, kell 11.08. Ehk siis sünnitus kestis vaid 2,5 tundi, kuigi minu jaoks tundus see aeg kolm korda pikem. Mõne minuti pärast sain poisi oma kõhule, kus ta mind esimese hooga täis pissis. Ma olin kogu aeg arvanud, et emotsionaalne nagu ma olen, hakkan kindlasti nutma kohe peale pisikese nägemist- seda ei juhtunud. Ja ma ei tunne süüd ka sellepärast, kuna olin niigi kurnatud sünnitusest aga loomulikult ka rõõmus, et kohtusin lõpuks oma lapsega. Veidi peale seda väljus ka platsenta. Mullegi näidati seda ja küsiti, kas ma soovin selle alles jätta. Jah… tänapäeval on kuulda olnud, et mõned söövad oma platsenta Smuutina ära aga no ma ei kuulu kohe kindlasti sinna gruppi. Juba mõte sellest ajab öökima. Arstid rääkisid midagi verekaotusest ja arutlesid kas on vaja vereülekannet aga kuna midagi ei toimunud edasi, eeldasin et ju siis pole vaja. Vahepeal pandi mulle veel üks AB tilk jooksma ja samal ajal uurisin ma oma rebendite kohta.
Olin teadlik, et mulle tehti lahkliha lõige aga ma polnud kindel kui katki ma olen. Minu uurimise peale oli arst vakka ja kobises lõpuks, et mis vahet seal on. Mis mõttes?!? Halloo sa tegeled minu kehaga ja mul on igati õigus teada ja uurida, mis mu kehaga toimub ja kui katki ma olen. Aga vastust ma ei saanudki. Lõpuks lugesin digiloost, et olid II astme rebendid. Ja sinna oli vabsee valesti märgitud lapse andmed. Üldse oli pandud, et sünnitasin 40+4, mitte 41+4 nädalal ja sünniajaks oli pandud öine kellaaaeg. Okei… oluline on jah, et ma vähemalt ise tean kunas ja millal laps sündis aga mulle meeldiks kui ka ametlikes dokumentides oleks kõik korrektne. Arvestades, et tol päeval olin ma ainus sünnitaja ei saaks nagu öelda ka, et suures tööhoos läks sassi. See selleks.. ma ei viitsinud enam helistama sinna ka hakata ja jätsin asja sinnapaika. Paberkandjal on mul olemas lipik, kus peal on korrektsed andmed.
Peale palatisse saamist tabas mind meeletu energiavool, et tahtsin kohe dušši alla ja süüa. Mees tegeles seni beebiga, kuigi ta nagunii magas kogu aja. Järgnevad paar päeva, mis mind veel haiglas hoiti, olid osati sama kohutavad nagu sünnitus. Just haavandite mõttes. Vetsus käimine oli õudus kuubis ja hädale nr. 2 minemisest ma ei tahtnud mõeldagi. Lõpuks ma ei suutnudki aru saada kas sünnitus oli hullem või hoopis esimesed nädalad peale seda. Laps ei tahtnud samuti alguses rinda võtta ja see tekitas minus natukene nördimust. Ma tahtsin nii väga ise rinnaga toita, kuna ma omal ajal rinda ei võtnud ja mo jaoks oli see Soov kuidagi hästi hingelähedane.
Alguses toitsime lusikaga poissi ja vahepeal üritas ta ikka rinnaotsas ka midagi teha. Teiseks elupäevaks sai poiss imemise selgeks aga kohe hakkasid gaasivalud. Ma ei olekski ise selle peale tulnud aga ämmaemand nii ütles ja hakkasid kohe gaasirohtu Sab Simplexit andma. Mina ei osanud vastu ka vaielda aga olin alati mõelnud, et gaasid algavad alles siis kui laps vähemalt kuune on. Aga ju siis mitte. Ilma meheta ma poleks ette kujutanud hakkama saamist, sest mo enda enesetunne peale sünnitust oli ikka üsna halb ja öösiti vahetas mees mähkmeid ja tegeles lapsega ja kui sööta oli vaja, tõstis minu kõrvale lapse. Jah, ta küll ei viibinud minuga sünnitustoas, vaid koridoris aga ma pole pahane tema peale sellepärast. Esiti kuna mul hakkas sünnitegevus meeletult ruttu ja esimese tunniga oli tekkinud täisavatus ja ma suhteliselt šoki seisundis, siis polekski tal minu kõrval midagi teha olnud. End puudutada ma ei lubanud ja ainus, mis ma teha oskasin oli karjuda ja nutta ohjeldamatult. Hiljem ka arst ja ämmaemand nentisid, et liiga kiire sünnitus on samuti trauma nii lapsele kui emale. Aga sellegipoolest tundsin sisimas, et mees toetab mind, isegi siis kui ta pole minuga samas ruumis.
Väljasaamise päeval, kui poiss oli 3 päevane, vaatas ämmaemand mind üle ja nõustas imetamise osas. Mees oli selleks ajaks läinud mandrile tööle ja järgi tuli mulle ema. Ootasime poolde päeva, et koju saaks. Esiti seepärast et ema sai mulle järgi tulla peale 13 ja teiseks ootasime, et vaktsiin saaks tehtud. Ma olin muidugi hommikul kuuest juba üleval ja asjad kokku pakkinud, sest ootusärevus koju saamise ees ja selle ees, et edasi tuleb pisikesega ise hakkama saada oli suur. Saime ka palju kingitusi haigla poolt nagu näiteks EV 100 sokikesed, wendre teki ja padja, mähkmeid ja muud. Ega ma enam täpselt ei mäletagi. Aga üsna palju asjalikke asju. Ma olin ostnud poisile ka kojutoomise komplekti, kuid see istus nii ebamugavalt talle selga, et lõpuks oli ta ikka suvalistes riietes. Nimelt tellisin sellisest kohast nagu Wish aga ega ma siis sealt tellides ei mõelnud, et need riided on mittehingavast materjalist. Eks edaspidi olen targem. Seda komplekti ma rohkem selga ei pannud ka talle.Haiglakotist rääkides, siis pooli asju mul sealt vaja ei läinudki. Ma muidugi nimekirja võtsin internetist ja selle järgi pakkisin aga siiski järgmisel korral kavatsen poole vähema pagasiga haigla poole sammud seada. Ainsad megahead asjad haiglakotis olid suured sidemed ja võrkpüksid aga õnneks neid suuri sidemeid andis Kuressaare Haigla ka piisavalt, et ma oma omadega ei olekski muidu välja tulnud.
Minu jaoks oli sünnitus väga jube kogemus. Ma ei tea kas seepärast, et ma olen oma arvates madala valulävega või siis seepärast, et sünnitus oli nii kiire et keha sellega harjuda ei jõudnudki. Mul oli sünnituse ajal küll tunne, et annan otsad ja homset päeva ei näe. Ei suutnud ma millestki möelda kui vaid paluda, et keegi mu piinad lõpetaks. See on minu kogemus sellest asjast, kuid lohutan end sellega et järgmine sünnitus läheb kas veel kiiremini või nii nagu normaalsetel naistel- kus sünnitegevus algab aegamisi. Ma olen väga õnnelik oma poja üle ja armastan teda meeletult aga sellegipoolest oli kogu see protsess lapse kättesaamiseks mo jaoks KOHUTAV.
Elu Valikud 