Meie päev 🥰

Täna kaks aastat tagasi tõotasime Sandriga teineteisele igavest truudust ja koos olemist nii heas kui halvas. Me ei ole sellest päevast väga palju rääkinud, teavad vaid meie mõlema pereliikmed, et selline sündmus leidis aset. Registreerisime kahekesi, tunnistajaks vaid inimene, kes meid paari pani. Jah, sellest oli väike uudis meedias, sest keegi, kellele me infot usaldasime arvas, et tal on veidi raha vaja ja saatis vihje. Kuna aga tõendeid polnud, oli meedia sunnitud teema maha vaikima. Ja sel hetkel ei soovinudki ma, et meedia meist midagi teaks ja veelvähem kirjutaks, sest üks konkreetne inimene suvatses samal ajal teha meie eludest maapealse põrgu.

Tutvusime Sandriga 2017 aasta juuli kuus Turbas. Tuttavaks saime tänu minu õemehele, kes rääkis mulle, et Turbas elab üks mees, kes on minust huvitatud. Tegelikult elas Sander juba viimased kolm või neli kuud Turbas, aga mina lihtsalt polnud sellest teadlik. Nimelt oli Sander jälginud telesaateid, kus osalesin ja sealt olin talle silma jäänud. Loomulikult tekkis ka minupoolne huvi ning lasin meid tuttavaks teha. Ja sealt alates hakkasime järjest enam üksteisega aega veetma kuni lõpuks otsustasime kokku kolida. Muidugi käis meie jaoks kõik üleheli kiirusel, sest juba neli nädalat peale tutvust elasime koos ja saime teada ühise lapse ootusest.

Peagi sai alguse ka meie kolimise trall, sest ühetoalisest jäi meile ilmselgelt väheks. Kahe aasta jooksul oleme kolinud kolm korda. Järgmise sammuna kavatseme kolida juba oma koju, kui ükskord laenu saame. Aga see on hoopis teine teema. Peale Renneti ootusest teada saamist hakkasime arutama abielu üle. Minul ei olnud erilisi vastumeelsusi, vaid olin pigem positiivselt meelestatud. Alguses tegime siiski vaid huumoriga viiteid, et võiks abielluda, kuid ajapikku sai naljast reaalne mõte. Nii me panimegi paika kuupäeva 17.11.2017, mil meist saab üks perekond. Lisaks on sel kuupäeval minu jaoks ka teine tähendus- täna 5 aastat tagasi sain ma juhilubade omanikuks 🤣 Aga ei, mitte selle järgi ei valinud me abiellumise päeva, see oli siiski juhuslik valik.

Ma siiralt vabandan kõikide sõprade ja tuttavate ees, kelle eest me oleme seda kõike nii pikalt varjanud. Alguses ei tahtnud meist kumbki seda väga kuulutada, hiljem tundus juba utoopiline mõõda minnes öelda, et ah kuule, me oleme tegelikult abielus. Meil on plaan teha tulevikus ka suured pulmad, kuhu kaasata nii sõbrad kui perekond, kuid millal, seda me veel ei tea. Tegelikult tahaksime teha kiriklikke pulmi aga enne seda pean mina laskma end ära ristida ja loomulikult jääb hetkel asi rohkem finantsiliste võimaluste taha, sest kui suurelt teha pulmi, siis võiks ikka teha seda korralikult ja normaalse eelarvega.

See kaks aastat on olnud täis rõõme ja muresid, nurkade lihvimist, leppimist, kaklemist jne. Meie suhe on algusest peale keerelnud pisikeste laste ümber, me ei olegi saanud olla kahekesi kaks armunut, kes pühenduvad esialgu vaid teineteisele ja alles siis loovad pere. Meie jaoks oli kõik vastupidine. Meie oleme loonud ennem pere ja ilmselt teineteise nautimise aega saame alles siis, kui lapsed on nii vanad, et saab neid vahepeal mööda tädisid-onusid ja vanavanemaid laiali jagada. Aga me ei ole õnnetud oma valiku üle, pigem vastupidi, rõõmsad et meie lapsed saavad kasvada koos, neil kõigil on väike vanusevahe ja lõpuks tuleb siiski aeg, kus nurgad on lihvitud, tülid tülitsetud ja saabub harmoonia, kus leiame aega rõõmustada vaid kahekesi olemise üle. Igas suhtes on tõuse ja mõõnu, kuid nendest tuleb üle olla. Ja ma tean, et meie oleme üle raskustest, mis elu meie teele veeretab. Ja seda nimetataksegi siiraks armastuseks teineteise vastu. Armastuseks, kus me lepime teineteise puudustega ja rõõmustame ühiste omaduste üle.